Noore eurooplase m-õpik

Arvamused Euroopa tulevikust

Eesti koolidemokraatia ja õpilaste heaolu - võrdlus teiste riikidega.

(väljavõte: http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=13560&op=archive2)

Hinnang Eesti koolidemokraatia olukorrale pärineb IEA (International Association for the Evaluation of Educational Achievement) rahvusvahelisest kodanikuhariduse uuringust, milles küsitleti 1999. aastal 3434 kaheksanda klassi õpilast, 2005. aastal viidi Eestis läbi kordusküsitlus, kus osales 3099 kaheksanda ja 2743 üheksanda klassi õpilast. Andmeid analüüsiti poliitilise tõhususe mõistest lähtudes. Eristati individuaalset, kollektiivset ja välist poliitilist tõhusust. Individuaalse tõhususe all peetakse silmas kodanike kui indiviidide usku sellesse, kuivõrd nad suudavad poliitikale mõju avaldada; kollektiivse tõhususe all kollektiivi veendumust, kuivõrd suudetakse ühise tegevusega kogukonna probleeme lahendada, ning välise tõhususe all uskumust, et valitsus kuulab rahvast ja arvestab rahva tahtega. Tulemusest selgub, et kaheksanda klassi õpilaste usk poliitilisse tõhususse oli 2005. aastal väiksem kui 1999. aastal; üheksanda klassi õpilastel oli see 2005. aastal enam-vähem samal tasemel mis kaheksanda klassi õpilastel 1999. aastal. Kollektiivne tõhusus, mis kirjeldab õpilaste usku sellesse, et üheskoos tegutsedes suudetakse koolielu mõjutada, on aastatega vähenenud. Sealjuures on vene õppekeelega koolide usk ühistegevuse mõjukusse mõnevõrra madalam kui eestikeelsetes koolides. Hea on siiski see, et nimetatud kuue aasta jooksul on mõnevõrra kahanenud nende õpilaste osakaal, kes arvavad, et võim on Eestis koondunud väheste kätte; paraku on vähem ka neid, kes usuvad, et valitsus hoolib rahva arvamusest. Uuringu üldjäreldus ei sisenda optimismi: “... kahe küsitluse vahel toimunud arengud haridusvaldkonnas ... pole suurendanud õpilaste sisukat kaasatust koolielu juhtimisse” (sealsamas, 42), kusjuures õpilaste huvi poliitika vastu on palju suurem kui nende tegutsemisvõimalused ning õpilaste soov koolielus kaasa rääkida ületas mitu korda nende tegelikke osalusvõimalusi. 
Selles ülevaates ei jõua me lähemalt puudutada uuringuid, mis käsitlevad koolivägivalda ja -kiusamist. Murelikuks teeb Judit Strömpli ja tema kaastöötajate Eesti teismeliste vägivallatõlgenduste kohta tehtud uuringu üldjäreldus: “Kooliprobleemidest rääkivate laste juttudes heiastub kool kihistunud, hierarhilise, eristava süsteemina, milles nii õpilased kui õpetajad võitlevad oma positsiooni eest, igaüks kasutamas käepäraseid ja jõukohaseid enesekehtestamisviise.” (Strömpl jt 2007, 10.) 
Kui projitseerime Eestis tehtud uuringute tulemused rahvusvahelisele taustale, muutub pilt veelgi süngemaks. Rahvusvahelise võrdlusuuringu andmeil, milles on arvesse võetud laste materiaalset seisundit, koduseid elamistingimusi, tervist, subjektiivset heaolu, haridust, laste suhteid, kodanikuaktiivsust ja turvalisust, olime 21 Euroopa Liitu kuuluva riigi seas, kelle kohta oli andmestik kättesaadav, heaolu koondnäitaja alusel eelviimasel kohal, meist tahapoole jääb Leedu ja meie ette Läti. Läti ees, seega riikide järjestuses tagantpoolt neljandal kohal – kas üllatuslikult? – on Suurbritannia (Bradshaw jt 2006, 58). Mis puutub laste heaolusse koolis (kooli meeldivus, õppekoormus), siis selle näitaja järgi oleme 22 Euroopa Liitu kuuluva riigi seas viimasel (!) kohal